No Flash Installed

Korduma Kippuvad Küsimused

Hambakaarieseks nimetatakse hambakatu pisikute põhjustatud hambasööbijat ehk hambamäda. Laiemas tähenduses on kaaries maailma levinumaid nakkushaigusi. Kaariest tekitavate pisikutega nakatajaks on enamasti väikelapse ema või keegi teine lähedane enda suust läbikäinud luti, lusika või suule suudlusega.

Hambasööbijat põhjustavad hambakatu pisikud. Katt on värvitu õhuke kleepuv pisikute ladestus, mida moodustub hambapinnale pidevalt. Suhkrut süües toodavad katupisikud elutegevuse käigus neist happeid, mis söövitavad (lahustavad) hambavaapa. Korduvate happerünnakute järel hambaemail laguneb ning hambasse tekibki auk.

Algjärgus kaariesekahjustus võib ise paraneda, kui söögikordade (=happerünnakute) vahelisel ajal ladestuvad happerünnaku käigus hambavaabast sülge lahustunud soolad tagasi hambapinnale. Selle tulemusena algjärgus emailikahjustus paraneb (=remineraliseerub). Vaabakahjustuse taaskõvastamisel on väga tähtis roll fluoriidil.

Lutipudelikaariese puhul kahjustuvad väikelapse hambad. Sagedamini on kahjustunud ülemised esihambad, mil katupisikud võivad hammaste krooniosa hävitada täielikult. Põhjusteks on kaariesepisikuga nakatatud väikelapse hambad ja lutipudeli magus (=suhkrut sisaldav) jook. Lutipudelikaariese vältimiseks tuleb eraldada kindlad söögikorrad. Väljaspool söögiaegu olgu lutipudelis janujoogiks (keedetud) vesi. Lapse rahustamiseks tuleb magusa asemel kasutada hellust. Ka väikelapse hambad vajavad puhastamist.

Kaariese ennetamiseks on vaja lühendada hambavaaba söövitusaeg (=happerünnak) võimalikult lühikeseks ja harva esinevaks. Selleks tuleb vähendada päeva söögikordade arvu. Ksülitooli sisaldava nätsu närimine kohe söömise lõpetamisel lühendab happerünnakut. Pea meeles, et happerünnakut ei teki kui hambapinnal puudub hambakatt. Hambaaugu tekkimise saab ära hoida kui järgid järgmisi nõuandeid:
· harja hambaid kaks korda päevas fluoriidi sisaldava hambapastaga
· puhasta hammaste kontaktpinnad kas hambaniidi või muu abivahendiga
· toitu tervislikult ja väldi söögikordade vahelisi näksimisi
· küsi oma hambaarstilt, kas ja millisel kujul vajad fluoriidi oma hammaste tugevdamiseks
· külasta regulaarselt hambaarsti professionaalse hammaste puhastamise ja suu tervise kontrolli eesmärgil

Uus hambahari tuleb endale muretseda vähemalt iga kahe-nelja kuu järel või varem kui harjased on vajunud longu. Laste hambaharju tuleb tõenäoliselt vahetada sagedamini, kuna nad kulutavad neid kiiremini. Hea oleks võtta uus hambahari ka peale raskest (palavikuga) haigusest paranemist.

On küll. Liiga kõvade harjastega hari vigastab iget ja hammast. Valida tuleb võimalikult pehme kunstkiududest harjastega hari. Harja suurus ja kuju peavad võimaldama puhastada ka raske juurdepääsuga hambaid. Longus harjastega hari tuleb uue vastu vahetada.

Korralik hammaste harjamine (ja hammaste vahede puhastamine hambaniidi või mõne muu abivahendiga) eemaldab hambapinnalt hambakatu. Liigtugeva survejõu vältimiseks hoia harja sõrmede vahel nagu pliiatsit. Suuna harjased 45-kraadise nurga all hambale ja igemevakku ning harja lühikeste kiirete edasi-tagasi liigutustega. Keelepoolselt on katt tugevamini kinni, seepärast oleks soovitav alustada harjamist seestpoolt. Ära unusta puhastada hambaid ka tagumisest küljest. Puhasta ka keelt.

Hambaid peaks pesema kaks-kolm minutit ning selle aja mõõtmisel (harjumuse väljakujundamisel) võiks kell abiks olla. Kuid kvantiteedist tähtsamaks tuleb hammaste puhastamise kvaliteeti lugeda. Hammaste pesu peab olema teadlik tegevus, mille eesmärgiks on puhtaks saada kõik viis hamba pinda (ja seda ka igemevaost).

On küll. Kuigi hambad on kaetud väga kõva hambavaaba kihiga, on neid võimalik hambaharjaga kahjustada. Kõvast harjast või liigtugevast harjamisest tingitud kulumine (abrasioon) hambakaela piirkonnas on üsna tavaline. Tavaliselt taandub esmalt ige ning seejärel harjatakse maha hambajuurt kattev juuretsement. Hambavaaba kiirele kulumisele aitab kaasa eelnev happeline keskkond (näit hapude puuviljade söömine).

Hambaid tuleb pesta kaks korda päevas - hommikul ja õhtul enne magama minekut. Toimub see aga enne või pärast hommikusööki, see jäägu pesija enda otsustada. Olulist tähtsust hammaste tervise seisukohalt sel ei ole. Selge on see, et hammast söövitavat happerünnakut ei teki, kui hamba pind on katust puhas (seega ägeda aktiivse kaariese puhul tuleks hambad puhastada ka enne sööki). Hambapasta fluoriidiefekt on aga suurem ja värske tunne suus kui hambaid harjata peale hommikusööki.

Hambaniit, hambatikud, hambavaheharjad ja teised spetsiaalsed abivahendid eemaldavad katu hammaste vahelistelt kontaktpindadelt ning igemevaost, kuhu hambahari ei ulatu. Spetsiaalset vahatatud lintjat hambaniiti kasutades hõõru seda ettevaatlikult mööda hamba pinda igemevao põhja ning läbi kahe hamba vahelise kontaktpunkti üles ja alla. Ära unusta puhastamast hambakaare viimase hamba tagumist külge. Hambavahede puhastamisega alustada ei ole kunagi liiga hilja.

Teaduslike uurimuste käigus ei ole ükski hambapasta osutunud teistest oluliselt efektiivsemaks. Hambapesu puhul tuleb mistahes hambapastast tähtsamaks lugeda hammaste ja hambavahede mehaanilist katust puhtaks harjamist. Kuigi pastad jaotatakse erineva hõõrdeteguri ja koostise järgi põhi-, ravi- ja kosmeetilisteks hambapastadeks, on neile esitatav tähtsaim nõue kaariese ennetamiseks piisav fluoriidisisaldus. Seepärast tuleks ka väiksematele lastele soovitada vähemalt 0,1%-lise fluoriidi sisaldusega hambapastat, mida pannakse harjale võimalikult vähe.

Piisab kui hambaharjale panna inimese väikese küüne suurune kogus hambapastat. Väikesi lapsi varitseb F-hambapastat kasutades fluoroosioht, kuna paljude uurimuste järgi neelavad nad vähemalt poole kasutatud hambapastast. Sellepärast vajavad nad kuni koolieani hambapasta harjale panemiseks ja harjamise kvaliteedi kontrolliks enda kõrvale täiskasvanut.

Tavaliselt kasutatakse neid toiduosakeste eemaldamiseks hammaste ümbert ja hingeõhu hetkeliseks värskendamiseks. Loputusvedelikud ei asenda regulaarsest hammaste harjamist ega hambavahede puhastamist. Fluoriidi sisaldavaid suuloputusvedelikke vajavad eelkõige ortodontilise ravi (suuhügieeni takistavat) aparaati kandvad patsiendid.

Kuigi kaariesevastase vaktsiini loomisega on tegeldud juba üle poole sajandi, pole seda siiski laialdaselt kasutusele võetud, kuna sellega on kaasnenud liiga palju kahjulikke kõrvalmõjusid. Ka pole kaariese näol tegemist otseselt eluohtliku haigusega ning seda on võimalik vältida tervislikult käitudes. Vaktsiini probleemideks on ohtlikud kõrvaltoimed (südame sisekesta põletik, neerukahjustused) ja see, et kaaries pole vaid ühe kindla pisiku põhjustatud. Samuti on vaktsiini toime osutunud lühiajaliseks. Neile probleemidele lahenduse otsimisega tegeldakse

Verejooks igemest on hamba kinnituskoe põletiku tunnusmärk. Igemepõletikku põhjustab hamba pinnale kinnitunud hambakatt. Põletikus ige hakkab kergesti veritsema ning suus on tunda ebameeldivat maitset ja lõhna. Vastupanuvõime igeme haigustele sõltub ka üldhaigustest (näit suhkurtõvest), suitsetamisest ja suu süljeeritust vähendavatest ravimitest. Igemepõletik paraneb suuhügieeni paranedes. Igemehaiguste ennetamiseks ja ravimiseks on eriti tähtis hoolikas ja õigete abivahenditega läbiviidav kodune suuhügieen.

Nii halb hingeõhk kui ka ebameeldiv maitse suus on tavaliselt igemepõletiku tunnusmärgid. Probleemid lahenevad kui hambaarst puhastab suu mikroobiladestustest ning loob tingimused edaspidiseks suuhügieeni ülevalpidamiseks. Selleks eemaldab hambaarst hambakivi ja viimistleb igemel lebavad täidiste-kroonide servad ning õpetab kasutama abivahendeid.

Gingiviit ehk igemepõletik on pöörduva iseloomuga haigus, mis sõltub otseselt suuõõne hügieenist. Hambakatu bakterid ärritavad hammastele ja igemevakku kogunedes igemeid ja põhjustavad põletiku. Suus esinevad gingiviidi nähud kui igemed hakkavad hammaste harjamise või kõva toidu närimise ajal veritsema ning kui tervete igemete lõheroosa värvus muutub tumepunaseks. Kaevatakse ka kihelust või veidrat pakitsusut igemetes. Ka hammastevahelised igemenäsad tursuvad ning hingeõhk muutub ebameeldivaks.

Kui mikroobikihti (hambakattu) hambakaelalt (igemevaost) ei eemaldata, kivistub see sülje ja igemetaskuvedeliku kaltsiumisoolade ladestumise tulemusena kollakaspruuniks kõvaks massiks. Nii tekib hambakivi, mida hambaharjaga ei ole enam võimalik eemaldada. Hambakivi eemaldavad hambaarstid või suuhügienistid spetsiaalsete instrumentidaga.

Parodontiit (varem parodontoos) ehk hambajuureümbrise põletik on progresseeruv igemehaigus, mille põhjuseks on tavalisele hambaharjamisele kättesaamatu igemetasku hambakatt ja hambakivi. Periodontiidi puhul on tegemist pöördumatu hamba tugikudede kahjustusega, mis ravi puudumisel põhjustab hammaste enneaegset väljalangemist. Parodontiit võib kulgeda ka ilma erilisi vaevusi tekitamata, eriti vanematel ja kannatlikemal patsientidel.

Hamba liikuma hakkamise lõualuus võivad põhjustada traumaatiline (ülekoormatud) hambumus või hambajuureümbrise põletik (=parodontiit). Ravimata igemepõletik ning igemevaos järjest sügavamale "kasvav" hambakivi põhjustavad sügavate igemetaskute tekke. Selle käigus toimub hambajuurt ümbritseva luukoe hävimine, mille tagajärjel kõigepealt suureneb hamba liikuvus ning mis ravi puududes lõpeb hamba väljalangemisega.

Ravi algab õigete ja sobivate hügieenivõtete õpetamisega. Põletikust vabanemiseks tuleb vabaneda selle tekitajatest - hambakatu bakteritest. Selleks eemaldatakse bakteriaalsed ladestused ja hambakivi. Igemealust kivi eemaldatakse tavaliselt kohaliku tuimastuse all ning vastavalt vajadusele saadakse abi ka kirurgilisest sekkumisest. Tavaliselt ei ravita korraga rohkem kui veerand suukoopast. Nii koosneb ravikuur vähemalt neljast visiidist ja tulevastest regulaarsetest järelkontrolli(de)st.

Puuduva esihamba võib asendada püsiva tehisjuure (implantaadi) või suust mitteeemaldatava proteesi (silla) abil. Sild moodustub naaberhammaste vahele riputatud kunsthambast. Võimalik on valmistada ka suust eemaldatav protees. Enne konkreetse raviplaani koostamist tuleb hoolikalt uurida kogu suu ja hammaste süsteemi (mälumisaparaadi) tervislikku seisukorda. Tihti esineb olukord, mil enne üksiku esihamba korvamist, osutub vajalikuks igemete ja purihammaste ravi või terve hambumuse korrigeerimine.

Implantaat on titaanist kruvitaoline tehislik hambajuur, mis istutatakse lõaluu sisse puuduva hambajuure kohale. Kui see kruvi on lõualuusse kinni luustunud, valmistatakse selle peale hambakrooni korvav protees. Kuna ravi implantaatidega nõuab mitmete kõrgelt kvalifitseeritud hambaarstide-spetsialistide koostööd ning eritingimusi operatsioonide läbiviibimisel, on antud ravi suhteliselt kallis.

Hammaste väliseid värvimuutusi põhjustavad sagedamini kohv, tee, tubakas ja punane vein. Pindmiselt värvunud hambaid saab hambaarst puhastada. Kui hamba värvimuutus on tingitud surnud hambasäsist, tuleb kõigepealt ravida hambajuur. Ka esihammaste vanad täidised võivad olla värvi muutnud. Hambaid saab valgendada, vahetada välja värvi muutnud täidised või katta hamba portselankoorikuga (laminaadiga).

Hammaste valgendamiseks kasutatakse tavaliselt vesinikülihapendit sisaldavat geeli, mida hoitakse teatud aja jooksul hammastel spetsiaalse lusika abil. Tugeva (sisemise) värvimuutuse puhul võib osutuda vajalikuks ravi proteesidega.

Esimese põhjusena tuleb ära mainida ülemise ja alumise lõualuu hammaste ebaloomuliku suhte (hambumushäire) põhjustatud hammaste kiire kulumine. Teise põhjusena võib ära tuua sageda happeliste karastusjookide, mahlade ning hapude puuviljade ja marjade tarvitamise või maohappe suhu sattumise (näiteks oksendamise ajal). See "väline happerünnak" söövitab otseselt hambavaapa ehk muudab selle pehmeks. Kui hambapinda sellise tugeva happesöövituse järel hõõrutakse, eemaldub pehmenenud hambavaap. Kolmanda põhjusena võib ka liialt tugev harjamine või lihtsalt kõva hambahari kahjustada iget ja hambapinda eriti hambakaela piirkonnas. Eriti kiiresti kuluvad hambad nende tegurite koosmõjul.

Hammaste asendihäireid võib ravida nii ortodontiliselt (hambaid reas korrastades) kui ka täidismaterjali või proteesi abil.

Suures osas on inimese ehituslik eripära sõltuv geenidest. Lisaks pärilikkusele on hambumusanomaaliate tähtsamad põhjustajad kahjulikud harjumused, nagu pöidla imemine, suuhingamine ning piimahammaste liigvarane kaotus. Ortodontilised probleemid on päevakorda tõusnud seoses tsivilisatsiooni arenguga, eelkõige seoses toitumisharjumuste muutustega (tarbitakse küpsetatud rafineeritud toitu, mis ei koorma piisavalt mälumisaparaati, mis oleks vajalik arenguks).

Üksiku hamba asendihäire ravi võib kesta paar kuud. Keeruline ravi võib kesta aastaid. Ajakava sõltub hammaste siirdamise kiirusest lõualuus. Hambaid ei saa liigutada kiiremini kui luurakud seda võimaldavad. Ravile järgneb tavaliselt uut hammaste asendit säilitav ravi.

Hambumushäire, mis kahjustab hammaste normaalselt arengut ja talitlust vajab alati ortodontilist ravi. Vale hambumus võib põhjustada pea- ja näopiirkonna valusid, takistada normaalset mälumist ja on sageli esteetiline probleem. Ortodontilise raviga võib alustada juba enne kooliiga, mil tavaliseks põhjuseks on näiteks alalõualuu hammaste risthambumus. Tavaliselt ravitakse 9-12 aastasi, mis on parim iga mõjutamaks lõualuude kasvusuunda. Vanus ei ole ortodontilise ravi takistuseks – ka täiskasvanute hammaste asendi anomaaliaid saab ravida.

Ortodontilised aparaadid on kas suust eemaldatavad või mitte. Eemaldatavad plaadid on tavaliselt plastmassist ja selle saab puhastamise ajal suust välja võtta. Sagedamini kasutatakse siiski püsiaparaate, mille puhul hambaid liigutatakse painduva traatkaare ja kummide-vedrude abil. Harvem kasutatakse ka kuklale või kaelale toetuvaid suuväliseid aparaate, millega mõjutatakse lõualuude kasvusuunda.

Suitsetamise tavalised tagajärjed on ebameeldiv hingeõhk, alanenud lõhna- ja maitsetundlikus ning hammaste värvumine. Ka suitsetaja igemed värvuvad ja tõuseb vastuvõtlikus igemehaigustele, kuigi nikotiini põhjustatud igeme verevarustuse nõrgenemine maskeerib igemepõletiku nähud. Ka hambakivi moodustumine on kiirenenud. Patsiendi suus võib märgata heledat limaskesta muutust – nn suitsetaja suulage, kus on näha punaseid põletikulisi süljenäärmete juhasid. Suitsetaja suus sageli esinevaid limaskesta valkjaid muutusi (leukoplaakiaid) peetakse vähi eelasteks. Suitsetamist koos alkoholi tarbimisega peetaksegi suuvähi tavalisteks tekitajateks.

Kuna surnud hamba säsis vereringe puudub, ei jõua sinna ka organismi kaitsekehad. Reeglina pesitsevad sellise hamba närvikanalis pisikud. Juureravi eesmärgiks ongi juurekanalite desinfitseerimine ja kanalivalendiku täitmine nii tihedalt, et sinna enam mikroobe elama ei mahuks.

Juurekanalinõela murdumine kanalisse ei ole otseselt ohtlik. Tavaliselt proovitakse seda sealt eemaldada. Kui see ei osutu võimalikuks, kontrollitakse olukorda aastate jooksul röntgenpiltide abil. Ägedate põletikunähtude esinemise korral võib eemaldada juuretipu koos instrumendiga operatiivselt. Alles viimase võimalusena osutub vajalikuks hammas eemaldada.

Kulunud ja vales asendis hambad võivad põhjustada lõualuude vahelisi asendihäireid, mil tundub nagu ei leiaks alalõug ülemise suhtes kindlat asendit. Kuna mälumislihased otsivad seda asendit mida ei leidugi, on need pinges ja muutuvad valulikuks. Nii sünnivad hambumusvaegused. Lihasvalud võivad esineda ka peavaludena. Ka lõualiigesed võivad saada ülekoormatud ja muutuda valulikuks. Samal ajal võivad kuluda ka hambad ja muutuda tundlikuks. Hambumus aga kulub ja muutub üha madalamaks, mis omakorda süvendab vaevusi liigestes-lihastes.

Hambumushäire ei põhjusta alati ülalnimetatud häireid. Vaegused vallandavaks teguriks võib olla näiteks stress, mil tihtipeale öösiti hambaid krigistatakse. Ka halvasti istuvad proteesid võivad põhjustada hambumusehäireid.

Ravi on erinev. Tavaliselt valmistatakse hambumussplint või rekonstrueeritakse kogu hammaskond (näit hambumuse tõstmine). Võimalik on ka lihtne hambumuse tasakaalu lihvimine või ortodontiline ravi.

Küsimusele ei ole ühest vastust. Tõestatud on, et suupisikud nakkuvad. Tavaliselt saadakse nakkus emalt, isalt, õdedelt-vendadelt. Mida varasem ja tugevam nakkus "päritakse", seda enam esineb lapse hammastel kaariest. Ehk teisiti öeldes, mida rohkem haigustekitajaid on lapsevanematel, seda rohkem esineb neid ka lastel. Hammaste tervist mõjutavad enim toitumisharjumused (mis on samuti "pärilikud") ja suuhügieen. Ka hammaste kinnituskudede haigused on pisikute põhjustatud põletikud, millesse haigestumisriski suurendavad mitmed üldhaigused, ravimid, hormonaalsed tegurid, suitsetamine. Ka igemehaigusi tekitavad pisikud nakkuvad. Haiguse teket mõjutavad siiski paljud tegurid.

Hambumushäirete põhjused on enamasti pärilikud, kuid ka muud tegurid nagu näiteks suured kurgumandlid, pikaaegne pöidlaimemine või luti kasutamine, hammaste varane eemaldamine ja hammaste kulumine võivad põhjustada hammaste valeasendeid.

Tarkusehambad lõikuvad suhu tavaliselt 18-23 aasta vanuselt. Tihti aga ei ole tarkusehambale hambakaarel piisavalt ruumi ning see lõikub suhu vaid osaliselt või jääb tervenisti lõualuu sisse. Osaliselt suhulõikunud hambakrooni ümbruses tekib põletik (perikoroniit), sest bakteritel on seal soodsad elamistingimused. Ägedas põletikus tarkusehammas "rahustatakse" kõigepealt antimikroobsete ravimitega ja eemaldatakse seejärel uute põletike vältimiseks. Sageli tuleb seda teha operatsioonilaual.

Tänapäeval kasutatakse hammaste plombeerimiseks klaasionomeertsementi, komposiiti, amalgaami ning kulda ja portselani. Neist kolm esimest täidist tehakse valmis ühel visiidil otse hambaravitoolis. Kaks viimati nimetatut eeldavad mitmeid visiite, sest täidis valmistatakse hambalaboris.

Klaasionomeeri kasutatakse piimahammaste ja igemeserva juures asetsevate kahjustuste raviks. Samuti ka komposiittäidise alustäidisena asendamaks hambaluud (=dentiini). See on bioloogiliselt hambasõbralik, kuid rabe ja kiiresti kuluv, mistõttu ei sobi suureks mälumispinna täidiseks.

Komposiiti kasutatakse nähtavate ja tänapäeval üha enam (koos ionomeeriga) ka tagumiste hammaste ravil. Purihammastes tekitab probleeme komposiittäidise vähene vastupidavus. Materjalid siiski täiustuvad pidevalt. Komposiiti kõvastatakse ereda sinise valguse abil. Täidist polümeriseeritakse väikeste osade kaupa, et vältida kootumist. Komposiit kinnitub hamba külge erilise sidusaine abil. Komposiit võimaldab muuta hamba kuju ja värvi.

Purihammastes on vastupidavad hõbeamalgaamtäidised. Amalgaamist vabaneb väga vähesel määral elavhõbedat (eriti täidist valmistades või eemaldades). Sellel ei ole tõestatud olevat tervisele kahjulikku toimet kui välja arvata väga harva esinevad elavhõbedaallergia juhud. Niisiis ei ole terveid amalgaamtäidiseid mingit põhjust välja vahetada komposiittäidiste vastu. Täiskasvanutel on täidise väljavahetamise põhjuseks täidise servade avanemine (ääreleke) või murdumine. Korralikult viimistlemata täidise ja hamba vahele võib tekkida ka nn sekundaarset kaariest.

Kõige vastupidavamad (ja kallimad) on hambalaboris hambatehniku poolt valmistatud kullast ja portselanist täidised. Pikas perspektiivis (aastakümneteks) tuleb odavam valmistada täpne ja vastupidav laboritäidis. Kui täidise osa hambakrooni taastamisel läheb liiga suureks (>1/4) on õigem hambale valmistada kunstkroon laboris.